Vanemas keskeas algas tema kirjanikutee. Romaan „Rannamännid (1986), II osa (1995) kujutab autorile hästituntud Käsmu ja Karepa rannarahva elu, saavutades põnevust sõjaeelse salapiirituseveo ja armuseikluste kujutamisega. 1996. aastal pälvis esikromaan Vilde-nimelise kirjanduspreemia. Lühiromaan „Oli see armastus?” (1995) käsitleb pealkirjast lähtuvat teemat. Mahukas taluromaan „Maa ja armastus” (2000) viib lugeja autori lapsepõlvemaile Virumaal aastatel 1920.-1930.
Romaan „Metsad kõnelevad” (2001) käsitleb rahva kannatusi XX sajandi neljakümnendatel aastatel. Luuleraamatusse „Jää inimeseks” (2000) on koondatud autori poolt eluajal kirjutatud ja sahtlipõhja kogunenud luuletused. 1998. aastal ilmusid ajalehes „Virumaa Teataja” järjejuttudena „Ema kiri” ja „Sanatooriumis”. Kasemaa sulest on ilmunud muinasjutt-näidendid „Põhjamaa” (1982) ja „Tornlinnus Vao” (1990) ning ta on kirjutanud luuletekstid muinasjutt-näidenditele „Kodu” (1983) ja „Muinasjutt Ebaverest” (1985).