METSAD KÕNELEVAD
Suure lugejamenu saavutanud "Rannamändide" ning "Maa ja armastuse" autori Arno Kasemaa (1915-1999) elu ajal avaldamata jäänud romaan käsitleb eesti rahvale suuri kannatusi toonud ajajärku, 20. sajandi neljakümnendaid aastaid. Ühe Virumaa küla inimeste elu keerdkäike ja sundsituatsioone kujutades näitab autor, mis sundis inimesi pagema metsadesse ja missuguses hirmuõhustikus sündisid Eestis kolhoosid.
Koos Nõukogude vägede saabumisega hakkasid otsekohe liikuma kuulujutud hirmutegudest, mida venelased Alutaguse kandis toime olid pannud. Kõik lootsid, et aeg parandab sõjahaavad, annab tagasi võimaluse kosuda, toob maainimesed tagasi harjumuspäraseks saanud töö juurde ja sõja-aastad unustatakse pikkamisi. Paraku näitas aeg, et kõige koledamad katsumused seisid alles ees. Algas ajajärk, kus inimesed tundsid end lindpriidena, väljaspool igasugust seadust kaitseta.Hirmu ja õudusega jälgiti külavaheteedel sõitvaid veoautolobudikke, kus lahtises kastis püssimeeste
|
vahel kükkitasid tuhkhallide nägudega inimesed. Arreteerimise kartusel pagesid mitte milleski süüdi olevad inimesed metsadesse. Otsekohe hakati neid pidama kõige ohtlikumaks elemendiks, kes kavatsevad nõukogude võimu kukutada. Vaevalt, et enamik metsa pagenuid sellele mõtleski. See oli elu alalhoiu instinkt, soov oma piinajate käest pääseda, et ellu jääda ja vabaduses elada. Meeleheitele viidud inimestele näis ainsaks väljapääsuks olevat metsa minna ja oodata, mida tulevik toob.
|